It's been a while. I had a examination period, where i was mostly busy writing my essays in estonian language, which was a bit tricky in the beginning, since it has been a while i did some academic writing. 
I do miss Svalbardlife. And it's actually strange to be back in a place, where it should be all very simple because we're back home, but suriprisingly it isn't. 

♥

Nii palju siis lumest. Väljas sajab jälle vihma. Külmunud veenired, mille peal lapsed eile uisutasid, vulisevad jälle. Aga asi on tõsine. Jälle. Õhtuks on oodata suurt tormi ning sademeid, mis ületavad oktoobris olnud nädalavahetust. Ühe õthuga tuleb alla rohkem sademeid kui oleks tavaline terves kuus? Matkad, mäeretked, isegi nõlvadel jalutamine on kuulutatud ohtlikuks. Kella kolmeks evakueeritakse inimesed Nybyenist, linnaosa liustike lähedal, ja siis me ootame ja vaatame, mis saab. Eelkõige aga loodame, et ei saa midagi, et torm möödub ja inimesed saavad tagasi oma kodudesse ning ongi kõik. 

Vihmatorm siin,  novembris, on midagi erakordset ja keegi ei tea täpselt, mida see tähendab.  Ainuke, mis on väga kindel, on see, et õige see pole.  

♥

Lugesin seda. It's in english. Pea sellest ei plahvatanud, oli äratundmise tunne. Peaks ehk jällegi jaapani keele poole tagasi pöörduma ning ehk on variante seda keelt õppida kuidagi mingil sellisel viisil ja tasemel, et nimekaardid ja mõned teised aspektid saab enamvähem välistada. Esialgu. Mõni äpp?

Üks armas tõdemus tuli selle tekstiga aga kaasa. Hetkel ma ei oska seda sõnastada ja väga ei kiirustagi, sest sõnastatud mõtted, eriti kirjas, eriti kuskil internetis, kipuvad hiljem säärde hammustama. Ja koerad mulle täna ei meeldi.

Aa, ilmast nii palju, et kell on praegu 12.45 ning ongi pime. Nägin just kuidas üks rekka kaugtuled sisse lülitas. Lund ei ole. Still no snow. Keegi riputas kohalikku osta-müü-vaheta facebookilehele kuulutuse, milles müüski lund, maismaalt.

♥

Mingi imelik tuju. Käes on teine november, hingedepäev, ja siin on aeg seisma jäämas. Valgust on veel kella kümne ja 12 vahel ehk kõige enam. Kell kaks päraslõunal on juba kottpime. Päikest enam ei näe, isegi mäetipust mitte. Täpselt nagu müts, kindad, jope on helkurvest loogiline asi enne väljaminekut selga tõmmata. Ka hommikul. Siit limbo-linnast vaadatuna tundub maailm pisut segane. Siinne enam mitte. See hetk esimesel talvel kui jalutasin mööda kesklinna tänavat ja sõin banaani ning siis järgmine hetk seisatasin, taibates kui jabur see tundub: akrtikas banaani süüa. Kui keegi ütleb sulle, et aasta päras sööd sa arktikas banaani, siis see on selline naljalause, eks. Või et see on üldse võimalik. Või et see on täiesti normaalne ja mitte üldse jabur :) Selliseid hetki väga enam pole. Restoranis sokkides olla, majadest kaugemale minnes relv kaasa võtta,  auto kõrval põhjapõtru kohata ja mõned muud olmeasjad, mis mulle praegu enam pähegi ei tule, on ju norm.

Oo... aga täna oli üks hetk, mil ma mõtlesin, et mida-mida-mida. Isegi korraks vihastasin vist. Ja see tuli sellest maailmast, kuhu me tagasi läheme, kus on kõik need asjad, need ette- ja tahaarvamised ning mingid standardid ja kujutelmad mingitest inimestest ümberringi. Ja aeg, mis kuhugi kiirustab ja prügi ja poed ja poed täis prügi. Kõik see. Aga puud on. Ja kallid inimesed ka. 

♥

October. No snow, +8C, low clouds, too  much rain, landslides. 2016.  Not the business usual in the Arctic, where it should be winter

Tõsine asi, eks.
It's serious.
And you can belive a person who lives in the Arctic. My friends, who have lived here 10, 15, 20 years all say one thing... it's less and less snow, ice, minus degrees, with every year!
It's my third winter here... and even i can see the change... because here it is visual and fast!

♥

Happy Halloween!

Oktoober ongi nüüd läbi. All korrusel helistati kõvasti uksekella: uks lahti, käsi kommikotti, siia, siia ja siia. Meisterdasime oma esimese kõrvitsalaterna ja tuli päris kena. Ma olin juba peaaegu nõus terve selle halloweeni värgiga... peaaegu.

♥

Pidada kinni igapäevasest sissekandest polegi nii kerge. Eile jäin õhtul poisse magama pannes ise ka magama ja siis pärast ei tulnud enam öösel und. Järgmine nädal ongi november. Päike enam üle horisondi ei tõuse ja päev on sama lühike: neli tundi halli hämarikku, mis iga päev umbes 20 minutiga lüheneb. Järgmine nädal pole isegi seda. Ongi öö. Pikk, pikk öö.

Meile on see kolmas polaaröö. Kerge hibernatsioon ja lugematud kohvitassid!

♥

25.10.2016

Eilne päev oli päris produktiivne. Aga miskipärast on järgmine päev pärast sellist pingutust nagu üks suur veniv näts ning kuigi üht-teist saab ikkagi siiski tehtud, mõneti ehk isegi mitte kehvemini kui eile, siis on tunne ikkagi selline so- so. Vihma kallal ilkumine lõppes õhtul kui (juba) peale kella kuut hakkas linnakohal tantsima roheline virmaliste punt. Pidu kestis ca kella üheksani ning mul õnnestus ka välja pildistama minna. See väike pisiasi, et kuidas oma kaamera sätestada aurora borealise tabamiseks... jäi tegemata, nii et lõpuks oli katse-eksituse-meetodil klõpsimine ja kaasvaatlejate abi see, mis suutis mu panna jäädvustama vähemalt midagigi. Ilupilte teen siis mõni teine kord. 

Aga mis seal ikka: kui jagatud rõõm on toppeltrõõm, siis jagatud ebaõnnestumine on ...ka rõõm. Ja virmalisi on tegelikult ka päris äge niisama vaadata. 

Esimesed pildid tegin koos poistega rõdul. Virmalised olid nii tugevad, et isegi linnatuledes olid nad nähtavad ja paistsid õrnrohekad(talvaliselt sööb linnavalgustus värvi ära ja aurora paistab pigem hallikas).

Aga fotokal on kõik valesti alates säriajast kuni ava suuruseni jms.

Homseni!

PS. eile oli  mu kodulinna naabritädi 103. sünnipäev! Pean talle rääkima, et tema sünnipäeval selline vinge etendus meil toimus, jah.

♥

Juhtus see, mis juhtuma pidi.
Ma kirjutan nüüd eesti keeles, sest tuleb välja, et see polegi enam nii lihtne. Sel semestril pean tegema mõned tööd emakeeles ning olen jäänud hätta. Materjalid on nimelt kõik ja enamjaolt kas inglise või saksa keeles. Neid keeli oskan nüüd peale kaheaastast giidikogemust omavahel päris kenasti vahetada, ainult eesti keel on jäänud kodu- ja köögikeeleks. Ma ei tea enam sõnu, tegelikult isegi lihtsaid sõnu, eelkõige lihtsaid, emakeelseid sõnu. Mis siin aitab? Lugemine muidugi! Aga aeg on piiratud: lugema peab, kuid lugema peab eelkõige neid võõrkeelseid artikleid.
Väike lahendus: nüüd ilmub iga päev natuke eesti keelset teksti just sel eesmärgil, et pea, näpud, silmad harjuksid moodustama pikemaid lauseid ja produtseerima teksti. Produtseerima... produce... tootma/looma. Asi on tõsine. Et kirjutamisblokki ei tekiks, kirjutan nii nagu räägin ning ühtlasi loodetavasti leian selles protsessis, tahtsin öelda  edenemises?, ka oma hääle üles.

Millest alustada? Ilmast? Muidugi. On oktoober, väljas on kolm kraadi sooja ning sajab vihma. Täiesti tavapärane oktoobrikuu teisipäev kui vaid poleks tegu oktoobrikuuga Teravmägedel, Arktikas. Seal, kus elavad polaarrebased, põhjapõdrad, morsad ja jääkarud. See on mu kolmas sügis siin ja esimest korda on oktoobris tõesti veel sügis. Varasemalt on septembri teisel poolel õhus juba talvelõhn ning isegi kui lumega sel ajal pole priisata, on siiski külm ja karge, jõed ei kohise ja ojad ei vulise, taevas on roosa. Mis toimub? Sügis on kõikjal olnud pikk ja soe, kuid siin üleval ei tähenda see head. Vihma hulga suurenemine tõstab maalihke riske (et kuna puid pole eks) ja  temperatuuri kõikumine üles- ja allapoole nulli ning jääkiht katab maapinna ei pääse põhjapõdrad "rohule" ligi. Karudest ma ei hakkagi rääkima.
Tänane vihm on natuker eriline, sest kuigi meil orus sajab alla vesi, siis teiselpool lahte ning mädedes tuleb samal ajal alla lörts. Loodetavasti läheb nüüd külmaks.... mis sest, et enne lumekihi tulekut, tuleb tõenäoliselt liigelda uisutades või jääkassidega.

September 2016

♥

foreigner

i'm a foreigner

when i go on a holiday then im a tourist

i am not a tourist

i live here

when i introduce myself  they ask

where are you from

and i answer

i'm from

estonia, germany, italy, chech, switzerland,  japan, brazil

they say that they were on holiday in

Vilnius, Genf, Monaco, Warsaw, Graz, Busan, Puerto Rico

they smile

an awkward smile

i smile

an even more awkward smile

essence of quirkiness

it's not my city, not my country, my language not even close

or is it

It's all the same from a distance

no trees
i gather my thoughts

fear not

for I can tell you all the wonderful stories of my home

the gaze goes past 

to another person

a hand is reached out

to another person

that was it

our introduction

my questions

where did my questions go

where are YOU from what do you DO

i stand up and look across the room the space i see around me where are they the foreigners with whom i don't share country culture language we share being foreigners we speak in a foreign language with each other and we listen to 

each-others stories 

about 

home.