♥

Nii palju siis lumest. Väljas sajab jälle vihma. Külmunud veenired, mille peal lapsed eile uisutasid, vulisevad jälle. Aga asi on tõsine. Jälle. Õhtuks on oodata suurt tormi ning sademeid, mis ületavad oktoobris olnud nädalavahetust. Ühe õthuga tuleb alla rohkem sademeid kui oleks tavaline terves kuus? Matkad, mäeretked, isegi nõlvadel jalutamine on kuulutatud ohtlikuks. Kella kolmeks evakueeritakse inimesed Nybyenist, linnaosa liustike lähedal, ja siis me ootame ja vaatame, mis saab. Eelkõige aga loodame, et ei saa midagi, et torm möödub ja inimesed saavad tagasi oma kodudesse ning ongi kõik. 

Vihmatorm siin,  novembris, on midagi erakordset ja keegi ei tea täpselt, mida see tähendab.  Ainuke, mis on väga kindel, on see, et õige see pole.  

♥

Lugesin seda. It's in english. Pea sellest ei plahvatanud, oli äratundmise tunne. Peaks ehk jällegi jaapani keele poole tagasi pöörduma ning ehk on variante seda keelt õppida kuidagi mingil sellisel viisil ja tasemel, et nimekaardid ja mõned teised aspektid saab enamvähem välistada. Esialgu. Mõni äpp?

Üks armas tõdemus tuli selle tekstiga aga kaasa. Hetkel ma ei oska seda sõnastada ja väga ei kiirustagi, sest sõnastatud mõtted, eriti kirjas, eriti kuskil internetis, kipuvad hiljem säärde hammustama. Ja koerad mulle täna ei meeldi.

Aa, ilmast nii palju, et kell on praegu 12.45 ning ongi pime. Nägin just kuidas üks rekka kaugtuled sisse lülitas. Lund ei ole. Still no snow. Keegi riputas kohalikku osta-müü-vaheta facebookilehele kuulutuse, milles müüski lund, maismaalt.

♥

Mingi imelik tuju. Käes on teine november, hingedepäev, ja siin on aeg seisma jäämas. Valgust on veel kella kümne ja 12 vahel ehk kõige enam. Kell kaks päraslõunal on juba kottpime. Päikest enam ei näe, isegi mäetipust mitte. Täpselt nagu müts, kindad, jope on helkurvest loogiline asi enne väljaminekut selga tõmmata. Ka hommikul. Siit limbo-linnast vaadatuna tundub maailm pisut segane. Siinne enam mitte. See hetk esimesel talvel kui jalutasin mööda kesklinna tänavat ja sõin banaani ning siis järgmine hetk seisatasin, taibates kui jabur see tundub: akrtikas banaani süüa. Kui keegi ütleb sulle, et aasta päras sööd sa arktikas banaani, siis see on selline naljalause, eks. Või et see on üldse võimalik. Või et see on täiesti normaalne ja mitte üldse jabur :) Selliseid hetki väga enam pole. Restoranis sokkides olla, majadest kaugemale minnes relv kaasa võtta,  auto kõrval põhjapõtru kohata ja mõned muud olmeasjad, mis mulle praegu enam pähegi ei tule, on ju norm.

Oo... aga täna oli üks hetk, mil ma mõtlesin, et mida-mida-mida. Isegi korraks vihastasin vist. Ja see tuli sellest maailmast, kuhu me tagasi läheme, kus on kõik need asjad, need ette- ja tahaarvamised ning mingid standardid ja kujutelmad mingitest inimestest ümberringi. Ja aeg, mis kuhugi kiirustab ja prügi ja poed ja poed täis prügi. Kõik see. Aga puud on. Ja kallid inimesed ka.