♥

Nii palju siis lumest. Väljas sajab jälle vihma. Külmunud veenired, mille peal lapsed eile uisutasid, vulisevad jälle. Aga asi on tõsine. Jälle. Õhtuks on oodata suurt tormi ning sademeid, mis ületavad oktoobris olnud nädalavahetust. Ühe õthuga tuleb alla rohkem sademeid kui oleks tavaline terves kuus? Matkad, mäeretked, isegi nõlvadel jalutamine on kuulutatud ohtlikuks. Kella kolmeks evakueeritakse inimesed Nybyenist, linnaosa liustike lähedal, ja siis me ootame ja vaatame, mis saab. Eelkõige aga loodame, et ei saa midagi, et torm möödub ja inimesed saavad tagasi oma kodudesse ning ongi kõik. 

Vihmatorm siin,  novembris, on midagi erakordset ja keegi ei tea täpselt, mida see tähendab.  Ainuke, mis on väga kindel, on see, et õige see pole.  

♥

Lugesin seda. It's in english. Pea sellest ei plahvatanud, oli äratundmise tunne. Peaks ehk jällegi jaapani keele poole tagasi pöörduma ning ehk on variante seda keelt õppida kuidagi mingil sellisel viisil ja tasemel, et nimekaardid ja mõned teised aspektid saab enamvähem välistada. Esialgu. Mõni äpp?

Üks armas tõdemus tuli selle tekstiga aga kaasa. Hetkel ma ei oska seda sõnastada ja väga ei kiirustagi, sest sõnastatud mõtted, eriti kirjas, eriti kuskil internetis, kipuvad hiljem säärde hammustama. Ja koerad mulle täna ei meeldi.

Aa, ilmast nii palju, et kell on praegu 12.45 ning ongi pime. Nägin just kuidas üks rekka kaugtuled sisse lülitas. Lund ei ole. Still no snow. Keegi riputas kohalikku osta-müü-vaheta facebookilehele kuulutuse, milles müüski lund, maismaalt.

♥

Happy Halloween!

Oktoober ongi nüüd läbi. All korrusel helistati kõvasti uksekella: uks lahti, käsi kommikotti, siia, siia ja siia. Meisterdasime oma esimese kõrvitsalaterna ja tuli päris kena. Ma olin juba peaaegu nõus terve selle halloweeni värgiga... peaaegu.

♥

Pidada kinni igapäevasest sissekandest polegi nii kerge. Eile jäin õhtul poisse magama pannes ise ka magama ja siis pärast ei tulnud enam öösel und. Järgmine nädal ongi november. Päike enam üle horisondi ei tõuse ja päev on sama lühike: neli tundi halli hämarikku, mis iga päev umbes 20 minutiga lüheneb. Järgmine nädal pole isegi seda. Ongi öö. Pikk, pikk öö.

Meile on see kolmas polaaröö. Kerge hibernatsioon ja lugematud kohvitassid!

♥

25.10.2016

Eilne päev oli päris produktiivne. Aga miskipärast on järgmine päev pärast sellist pingutust nagu üks suur veniv näts ning kuigi üht-teist saab ikkagi siiski tehtud, mõneti ehk isegi mitte kehvemini kui eile, siis on tunne ikkagi selline so- so. Vihma kallal ilkumine lõppes õhtul kui (juba) peale kella kuut hakkas linnakohal tantsima roheline virmaliste punt. Pidu kestis ca kella üheksani ning mul õnnestus ka välja pildistama minna. See väike pisiasi, et kuidas oma kaamera sätestada aurora borealise tabamiseks... jäi tegemata, nii et lõpuks oli katse-eksituse-meetodil klõpsimine ja kaasvaatlejate abi see, mis suutis mu panna jäädvustama vähemalt midagigi. Ilupilte teen siis mõni teine kord. 

Aga mis seal ikka: kui jagatud rõõm on toppeltrõõm, siis jagatud ebaõnnestumine on ...ka rõõm. Ja virmalisi on tegelikult ka päris äge niisama vaadata. 

Esimesed pildid tegin koos poistega rõdul. Virmalised olid nii tugevad, et isegi linnatuledes olid nad nähtavad ja paistsid õrnrohekad(talvaliselt sööb linnavalgustus värvi ära ja aurora paistab pigem hallikas).

Aga fotokal on kõik valesti alates säriajast kuni ava suuruseni jms.

Homseni!

PS. eile oli  mu kodulinna naabritädi 103. sünnipäev! Pean talle rääkima, et tema sünnipäeval selline vinge etendus meil toimus, jah.

♥

Juhtus see, mis juhtuma pidi.
Ma kirjutan nüüd eesti keeles, sest tuleb välja, et see polegi enam nii lihtne. Sel semestril pean tegema mõned tööd emakeeles ning olen jäänud hätta. Materjalid on nimelt kõik ja enamjaolt kas inglise või saksa keeles. Neid keeli oskan nüüd peale kaheaastast giidikogemust omavahel päris kenasti vahetada, ainult eesti keel on jäänud kodu- ja köögikeeleks. Ma ei tea enam sõnu, tegelikult isegi lihtsaid sõnu, eelkõige lihtsaid, emakeelseid sõnu. Mis siin aitab? Lugemine muidugi! Aga aeg on piiratud: lugema peab, kuid lugema peab eelkõige neid võõrkeelseid artikleid.
Väike lahendus: nüüd ilmub iga päev natuke eesti keelset teksti just sel eesmärgil, et pea, näpud, silmad harjuksid moodustama pikemaid lauseid ja produtseerima teksti. Produtseerima... produce... tootma/looma. Asi on tõsine. Et kirjutamisblokki ei tekiks, kirjutan nii nagu räägin ning ühtlasi loodetavasti leian selles protsessis, tahtsin öelda  edenemises?, ka oma hääle üles.

Millest alustada? Ilmast? Muidugi. On oktoober, väljas on kolm kraadi sooja ning sajab vihma. Täiesti tavapärane oktoobrikuu teisipäev kui vaid poleks tegu oktoobrikuuga Teravmägedel, Arktikas. Seal, kus elavad polaarrebased, põhjapõdrad, morsad ja jääkarud. See on mu kolmas sügis siin ja esimest korda on oktoobris tõesti veel sügis. Varasemalt on septembri teisel poolel õhus juba talvelõhn ning isegi kui lumega sel ajal pole priisata, on siiski külm ja karge, jõed ei kohise ja ojad ei vulise, taevas on roosa. Mis toimub? Sügis on kõikjal olnud pikk ja soe, kuid siin üleval ei tähenda see head. Vihma hulga suurenemine tõstab maalihke riske (et kuna puid pole eks) ja  temperatuuri kõikumine üles- ja allapoole nulli ning jääkiht katab maapinna ei pääse põhjapõdrad "rohule" ligi. Karudest ma ei hakkagi rääkima.
Tänane vihm on natuker eriline, sest kuigi meil orus sajab alla vesi, siis teiselpool lahte ning mädedes tuleb samal ajal alla lörts. Loodetavasti läheb nüüd külmaks.... mis sest, et enne lumekihi tulekut, tuleb tõenäoliselt liigelda uisutades või jääkassidega.

September 2016