Mingi imelik tuju. Käes on teine november, hingedepäev, ja siin on aeg seisma jäämas. Valgust on veel kella kümne ja 12 vahel ehk kõige enam. Kell kaks päraslõunal on juba kottpime. Päikest enam ei näe, isegi mäetipust mitte. Täpselt nagu müts, kindad, jope on helkurvest loogiline asi enne väljaminekut selga tõmmata. Ka hommikul. Siit limbo-linnast vaadatuna tundub maailm pisut segane. Siinne enam mitte. See hetk esimesel talvel kui jalutasin mööda kesklinna tänavat ja sõin banaani ning siis järgmine hetk seisatasin, taibates kui jabur see tundub: akrtikas banaani süüa. Kui keegi ütleb sulle, et aasta päras sööd sa arktikas banaani, siis see on selline naljalause, eks. Või et see on üldse võimalik. Või et see on täiesti normaalne ja mitte üldse jabur :) Selliseid hetki väga enam pole. Restoranis sokkides olla, majadest kaugemale minnes relv kaasa võtta, auto kõrval põhjapõtru kohata ja mõned muud olmeasjad, mis mulle praegu enam pähegi ei tule, on ju norm.
Oo... aga täna oli üks hetk, mil ma mõtlesin, et mida-mida-mida. Isegi korraks vihastasin vist. Ja see tuli sellest maailmast, kuhu me tagasi läheme, kus on kõik need asjad, need ette- ja tahaarvamised ning mingid standardid ja kujutelmad mingitest inimestest ümberringi. Ja aeg, mis kuhugi kiirustab ja prügi ja poed ja poed täis prügi. Kõik see. Aga puud on. Ja kallid inimesed ka.
